Antud ajaloolistes tingimustes aga on inimesel võrdlemisi raske Jumalat üksnes oma vaimu valguse abil ära tunda.
“Sest kuigi inimmõistus saab põhimõtteliselt omaenda loomuliku jõu ja valgusega jõuda nii oma Ettehoolduses maailma valvava ja valitseva ainsa isikulise Jumala kui ka Looja poolt meie südamesse kirjutanud loomuseaduse tõese ja kindla tunnetuseni, jääb ometigi palju takistusi, mis ei lase mõistusel oma loomulikku võimekust piisavalt ja viljakalt kasutada. Tõed, mis käsitlevad Jumalat ning suhteid Jumala ja inimeste vahel, ületavad täielikult tajutava korra, ja kui neid praktikas rakendada, et nad mõjutaksid tegelikku elu, nõuavad nad inimeselt pühendumist ja enesesalgamist. Kuid kui inimmõistus on neist tõdedest teada saanud, on ta meelte tegevuse ja kujutlusvõime ning pärispatust tulenevate paheliste kirgede tõttu suurtes raskustes. Seepärast veenavad inimesed end sellistes asjades kergelt, et see, mida nad ei taha uskuda, on vale või vähemalt kaheldav" (Pius XII, ringkiri. Humani Generis: DS 3875).
38. Seetõttu on vajalik, et Jumala Ilmutus ei valgustaks inimest mitte ainult selles osas, mis ületab tema mõistmist, vaid et ka „tõed, mis on religiooni ja moraali küsimustes mõistusele iseenesest saavutatavad, võiksid inimsoo praeguses olukorras kõigile täie kindlusega ja ilma igasuguste eksitusteta kergesti teada olla“ (ibid.: DS 3876, vrd Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Filius: DS 3005;DV 6; Aquino p. Thomas, Summa Theologiae, I,1,1).