PIIBLI KUJUNEMINE

Piibel ei ole sündinud ühe kirjutaja sulest, vaid selle on kirja pannud erine­vad autorid ja autorite koolkonnad pika aja jooksul. Esiisade lugusid anti alg­selt edasi isalt pojale suuliselt, üles kir­jutati need hoopis hiljem. Sama kehtib ka jutustuste ja tunnistuste kohta, mis varakristlikul ajal Jeesuse ja apostlite kohta edasi anti. Lõpuks koguti kõik need suulised ja kirjalikud pärimused kokku ning koostati nende põhjal ter­viklik tekst.

Suurem osa Vanast Testamendist omandas meile tuttava kuju juutide eksiili ajal (587-538 eKr) ja pärast seda. Pärimuste kirjapanemise põhju­seks oli oht lakata olemast ühtne Iisrae­li rahvas. Nii peeti vajalikuks talletada minevikku puudutav traditsioon ja tu­leviku kohta käivad tõotused ning pärandada see tulevastele põlvedele. Tänu traditsioonide säilimisele jäi püsima ka rahvas.

Samasugustel põhjustel kirjutati ka Uue Testamendi evangeeliumid ja kir­jad. Kuni elasid veel inimesed, kes olid Jeesuse või apostlitega kohtunud, tuli kiirustada usaldusväärse materjali ko­gumise ja üleskirjutamisega. Evangee­liumide ja kirjade ülesandeks on kuu­lutada ja kinnitada tunnistust Jeesusest kui Lunastajast ning pakkuda tuge ko­gudusele ja igale inimesele.

Paljude pärimuste seast tõusid esile need, mille ehtsuses ei kaheldud. Juu­did kinnitasid Vana Testamendi kaa­noni l. saj pKr. Selle koosseisust jäeti välja need raamatud, mille usaldusväär­sus oli küsitav. Vana Testamendi kree­kakeelne tõlge Septuaginta valmis 3.-2. saj eKr ja oli mõeldud kreeka keelt kõnelevatele diasporaa juutidele. See sisaldab lisaks 39 raamatule osa apokrüüfe - raamatuid, mida nimetatakse ka deuterokanoonilisteks. Mittekato­liiklikud kirikud peavad apokrüüfe lugemisväärseks ja kasulikuks, kuid tra­ditsiooni kohaselt ei kuulu need kaano­nisse.

Uue Testamendi kaanon kinnitati 4. saj pKr. Sellele eelnes pikk ja põhjalik otsustusprotsess, mis hõlmas kogu Ki­rikut. Raamatute kaanonisse valiku kri­teeriumiks said autentsed tunnistused Jeesusest Kristusest.