JUMALA TUNNETAMISE TEED
Kuivõrd inimene on loodud Jumala kuju järgi ja kutsutud Jumalat tunnetama ning armastama, avastab ta Jumalat otsides Tema tunnetamiseni jõudmiseks teatavaid teid. Neid nimetatakse ka jumalatõestusteks, kuid seda mitte loodusteaduslike tõendite, vaid kokkulangevate ning veenvate argumentide mõttes, mis lubavad jõuda kindlale veendumusele. Nende Jumala juurde viivate teede lähtepunktiks on loodu – materiaalne maailm ja inimene kui isiksus.
Maailm. Universumi muutumisest ja saamisest, juhuslikkusest, korrastatusest ning ilust võib ära tunda Jumala kui universumi algpõhjuse ja eesmärgi.
Püha Paulus kinnitab paganatele: “Sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule” (Rm 19:20; vrd Ap 14:15.17; Trk 13:1-9).
Ja püha Augustinus ütleb: “Küsi maa ilult, küsi mere ilult, mis end laiendab ja laotab, küsi taeva ilult … küsi neilt kõigilt. Kõik vastavad sulle: vaata, kui kaunid me oleme! Nende ilu on tunnistus (confessio). Kes on need muutumisele alluvad asjad loonud kui mitte Kaunis (Pulcher), kes ise muutumisele ei allu “ (Sermo 241,2: PL 38,1134). /54,337/
Inimene. Oma avatusega tõele ja ilule, oma arusaamisvõimega kõlbeliselt heast, oma vabaduse ning südametunnistuse häälega, oma sooviga saavutada igavikulisust ning õnne esitab inimene küsimuse Jumala olemasolust. Kõiges selles tajub ta märke enda hingelis-vaimsest loomusest. “Kuivõrd igavikulisuse alget, mida ta eneses kannab, pole võimalik lihtsalt mateeriaga seletada” (GS 18,1; vrd GS 14,2), saab tema hing vaid Jumalast pärineda.
Maailm ja inimene tunnistavad sellest, et ei nende esmapõhjus ega lõppeesmärk ei peitu neis enestes, vaid et nad lihtsalt osalevad algusetus ning lõputus olemises. Neil erinevatel teedel võib inimene niisiis tunnetusele jõuda, et on olemas tegelikkus, mis on kõige esmane alge ja lõppeesmärk ja et “seda tegelikkust nimetavad kõik Jumalaks” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I,2,3).
Inimese võimed võimaldavad tal ära tunda isikulise Jumala olemasolu. Et inimene võiks Jumalaga usalduslikku vahekorda astuda, tahtis viimane end inimesele ilmutada ja anda armu, et ta suudaks selle Ilmutuse usus vastu võtta. Tõendid Jumala olemasolu kohta võivad juhtida inimest usuni ning jõuda tal arusaamisele, et usk ei ole inimmõistusega vastuolus.
...
Kui inimene võtab kuulda loodud olendite ja oma süüme sõnumit, võib ta jõuda kindlale veendumusele Jumala kui kõige algpõhjuse ja lõppeesmärgi olemasolus.
Kirik õpetab, et ainus ja tõeline Jumal, meie Looja ja Issand, on oma loodu kaudu mõistuse loomuliku valguse abil tunnetatav.