IGATSUS JUMALA JÄRELE
Suur oled Sina, Issand ja ülimat ülistust väärt … Sa oled meid loonud enda jaoks, ja rahutu on meie süda, kuni ta on rahu leidnud Sinus.
(Püha Augustinus)
27. Igatsus Jumala järele on kirjutatud inimese südamesse, sest inimene on loodud Jumala poolt ja Jumala jaoks. Jumal ei lakka inimest enda poole tõmbamast ja üksnes Jumalas leiab inimene tõe ja õnne, mida ta lakkamatult otsib:
“Inimväärikuse kõige ülevam põhjus peitub inimese kutses osaleda Jumala elus. Inimene on juba loomisest peale kutsutud dialoogiks Jumalaga: ta eksisteerib vaid seetőttu, et ta on loodud Jumala armastusega ning armastusega on ta alati alal hoitud. Ta ei ela täiusliku tõe kohaselt, kui ta seda armastust vabatahtlikult ei tunnista ning ennast oma Looja hoolde ei anna" (GS 19,1).
28. Läbi aegade kuni kaasajani on inimesed väljendanud oma Jumala-otsingut usuliste vaadete ja mitmesuguste religioossete aktide nagu palve, ohvri, kultuse ja meditatsiooni läbi. Need väljendusvahendid võivad olla mitmetähenduslikud, ent nad on niivõrd üldiselt levinud, et inimest saab nimetada religioosseks olendiks.
Jumal “on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid Teda
käega katsuda ja leida, kuigi Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme …" (Ap 17:26-28).
käega katsuda ja leida, kuigi Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme …" (Ap 17:26-28).
29. Seda “südamlikku ning elujõulist seotust Jumalaga” (GS 19,1) võib inimene aga unustada, vääriti mõista või isegi sõnaselgelt tagasi tõrjuda. Sellistel hoiakutel võib olla mitmesuguseid ajendeid (vrd GS 19-20): mäss maailma kurjuse vastu, usuline harimatus või ükskõiksus, maised mured või varad, usklike halb eeskuju, usuvaenulikud mõttevoolud ja lõpuks patuse inimese kalduvus hirmu tõttu Jumala eest peitu pugeda ning Jumala kutse eest pageda.
30. “Kiidelge Tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes ISSANDAT otsivad” (Ps 105:3). Kui inimene unustab või tõrjubki Jumala, ei lakka Jumal siiski inimest kutsumast, et see Teda otsiks ning seeläbi elaks ning oma õnne leiaks. See otsing nõuab aga inimeselt kogu mõttepinget ja sirgjoonelist tahet, “siirast südant” ning ka tunnistust kaasinimestelt, kes õpetavad teda Jumalat otsima.
“Suur oled, Issand, ja kõrgeks kiidetav; suur on Su vägi, Sinu tarkusel pole määra. Ja kiita tahab Sind inimene, mingi osa Sinu loomest, inimene, kes kannab endaga kaasas oma surelikkust, kannab kaasas oma patu tunnistust ja tunnistust, et Sa paned vastu suurelistele; ja ikkagi tahab Sind kiita inimene, mingi osa Sinu loomest. Sina õhutad, et ta Sind kiites rõõmu tunneks, kuna oled meid teinud enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus” (p. Augustinus, Pihtimused, I,1,1).