Kirik kaitseb veendumust, et inimlik mõistus on võimeline Jumalat tunnetama. Sellega kuulutab ta vankumatult, et kõikidele inimestele ja kõikide inimestega on võimalik Jumalast rääkida. See veendumus väljendub dialoogis teiste religioonide, filosoofia ja teaduste, ent ka uskmatute ning ateistidega ja on sedalaadi dialoogi aluseks.
Kuivõrd meie jumalatunnetus on piiratud, on seda ka meie rääkimine Jumalast. Me saame Jumalast rääkida vaid lähtudes loodust ning oma piiratud inimlikust tunnetus- ja mõtlemisvõimest.
Kõik loodud olendid on teataval määral Jumalaga sarnased, eriti inimene, kes on loodud Jumala näo järgi, Temaga sarnaseks. Seetõttu peegeldavad loodud olendite mitmesugused täiuslikkused (nende tõesus, nende headus, nende ilu) Jumala lõpmatut täiuslikkust. Sellest järelduvalt võime me Tema loodud olendite täiustest lähtudes anda tunnistust Jumalast, “sest loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja” (Trk 13:5).
Jumal on lõpmatult ülevam igast loodud olendist. Seetõttu tuleb meil Jumalast kõneldes oma väljendusi pidevalt puhastada piiratusest, piltlikkusest, ebatäiuslikust, et “sõnulseletamatut, mõistetamatut, nähtamatut, haaramatut” (püha Johannes Chrysostomose liturgia, missakaanon) Jumalat mitte segi ajada oma inimlike ettekujutustega Jumalast.
Kui me sel moel Jumalast räägime, väljendume küll inimlike sõnadega, kuid kõneleme tõepoolest Jumalast, suutmata iialgi Tema lõpmatut lihtsust väljendada. Meil tuleb teadvustada, et ”sarnasus Looja ja loodu vahel pole eales nii suur, et ei ilmneks nendevaheline veelgi suurem ebasarnasus” (Lateraani IV Kirikukogu: DS 806). ”Me ei suuda Jumalast haarata seda, mis Ta on, vaid ainult seda, mida Ta pole, ja seda, millistes suhetes on Temaga teised olendid“ (Aquino p. Thomas, Summa contra gentiles, I,30).
...
Lähtudes loodud olendite mitmekesistest täiuslikkustest, mille läbi nad sarnanevad lõpmatult täiusliku Jumalaga, saame me Jumalast tõepoolest rääkida. Meie piiratud kõne ei suuda aga müsteeriumi ammendada.
“Loodu hääbub Loojata olematusse” (GS 36). Seetõttu teavad Kristuse armastusest ajendatud usklikud oma kohustust viia elava Jumala valgust neile, kes seda ei tunne või tõrjuvad.